Aasta pärast Austraaliat – kuidas meil läinud on ja kas igatseme tagasi?

Pean alustama seda postitust vabandusega, sest kirjutasin siia blogisse viimati pool aastat tagasi. Olen olnud kadunud ka sotsiaalmeediast. Loodan anda nüüd selgituse, kuhu me kadusime ja mis aasta jooksul toimunud on. 

IMG_3166

Byron Bay, Austraalia, oktoober 2016.

Saabusime kodumaale pärast kahte aastat Austraalias elamist eelmise aasta septembris. Meile lennuk maandus Tallinnas 5. septembri õhtul ning alustasime personaaltreeneri õpinguid juba järgmisel hommikul. Tegelesime aktiivselt õppimisega ning elasime kindlat pinda omamata vaheldumisi vanemate kodudes Viljandis, Valgas ning sugulaste ja sõprade juures Tallinnas, ehk tegime tasa kahte kaotatud aastat oma lähedastest eemal.

Meil oli veel kuni aasta lõpuni plaan minna aastaks Uus-Meremaale elama ja tööle. 2018. aasta viimasel päeval aga otsustasime, et ei, me peame jääma koju ning lõpetama põgenemise kohustuste ja stabiilsuse eest ning hakkama vaikselt juuri alla ajama kodumaal. Minu jaoks tundus tol hetkel lihtsam variant jälle välismaale elama minna, elustiili juurde, mida olime viljelenud viimased kaks aastat. Uus-Meremaa tundus ahvatlev, aga sellest suurem ja hirmutavam väljakutse oli jääda Eestisse ning püüda siin oma uues ametis personaaltreenerina hakkama saada.

IMG_5076

Gym! Foto: Karl Saare. Veebruar 2019. 

Alustasin oma esimeste personaaltreeningute andmist detsembris ning saavutasin väga kiiresti, kõigest kolme kuuga taseme, millega elatasin ennast kenasti ära. Tegin oma ettevõtte, andsin trenne, koostasin treening- ja toitumiskavasid ning andsin toitumisalaseid näpunäiteid. Andsin juba keskeltläbi 25 personaaltreeningut nädalas.

Selles töös oli väga palju nauditavaid ja tänuväärseid aspekte, millest tähelepanuväärseim võimalus tutvuda võrratute inimestega.  Personaaltreenerina töötamine tõi minus esile iseloomujooni, mida ma ei uskunud, et minus on ning muutis tohutult palju avatumaks, julgemaks ja enesekindlamaks. Õpetas, kuidas võõraste inimestega ühist keelt leida, kuidas lahendusi leida, kuulata ja motiveerida.

IMG_5070

Gym! Foto: Karl Saare. Veebruar 2019. 

Samas oli selles töös ka külgi, mis ajendas mind neli kuud hiljem kandideerima ühte Eesti ettevõttesse digitaalmeedia spetsialistiks. Digimeedia on valdkond, mis köitis mind juba enne Austraaliasse minekut. Töötasin toona samuti meediaagentuuris, kuid mitte internetiturunduse valdkonnas. Ka Austraalias elades olin aeg-ajalt unistanud, et minust võiks tulevikus digiplaneerija saada. Märtsi alguses selle agentuuri kuulutust nähes otsustasin õnne proovida.

Minu suureks üllatuseks ma ka sinna tööle sain ning otsustasin väljakutse vastu võtta. Minust sai Eesti suurima digimeedia agentuuri digimeedia spetsialist. Asusin tööle märtsi viimasel nädalal.

Personaaltreeninguid andsin vähesel määral edasi, kuid nägin, et töö kõrvalt, eriti kui tegutsed uues valdkonnas, on kohutavalt keeruline pärast väsitavat tööpäeva jätkata töötamist jõusaalis. Ma otsustasin enam mitte uusi kliente vastu võtta ning jäin vaid aeg-ajalt oma lojaalsetele klientidele treeninguid andma.

Ja siin selgubki tõde, kuhu me viimased kadunud kadunud oleme olnud. Vähemalt hetkel ei tööta me Mairoga enam aktiivselt personaaltreeneritena (never say never).  Teeme siiski vabal ajal jätkuvalt ise trenni. Küll mitte nii suures mahus ja nii sagedasti, kuid trennipisik pole meist kadunud.

IMG_6886

Eestis suvitamas, juuli 2019. 

Ma ei oska ka suure tahtmise juures millegi üle nuriseda, olen oma tööga väga-väga rahul. Mind ümbritsevad imelised kolleegid, töö on ideaalne tasakaal suhtlemisest ja omaette digimaailmas nokitsemisest. Ka kliendid, kelle digikampaaniatega tööaalaselt toimetan, on väga toredad. Mul on suur au töötada selles ettevõttes, koos oma kolleegidega, oma klientide jaoks.

Ainus asi, mida kahetsen, on see, et me ikkagi ei läinud veel reisima. Vahete-vahel on mul suuuur Austraalia igatsus! Kui täpsem olla, siis isegi pigem selle ebastabiilse elustiili igatsus, kus sai tunda ennast nagu vaba lind ning iga paari kuu tagant pesa vahetada. Nüüd töötan aga kahjuks või õnneks positsioonil, kust ma ei taha lahkuda. On haruldane leida töö, mis Sulle nii väga meeldib!

IMG_6282

Eestis laulupeol, juuli 2019. 

Ja kui ma 100% aus olen, siis kui ma oma tööga nii rahul ei oleks, siis läheksin veel kindlasti rändama. See on vist tõsi, et kui elad juba korra välismaal, siis jätad endast väikese osa sinna maha. Ma tunnen küll, et killuke minu südamest jäi Austraalia looduskaunitesse paikadesse, lahkedesse inimestesse, tehastesse, kus töötasime ning jõusaalidesse, mis olid meile seal nagu teise kodu eest. Oh well, õnneks on võimalik aga ka nüüd puhkuste ajal reisida. Järgmiste seiklusteni! 😉

IMG_7193

Eesti sügis, september 2019. 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s