Jõuludest 35 kraadises kuumuses

Kauneid jõulupühi kõigile!

Jõulud on minu lemmikpüha. Selle aasta jõulud tulid aga teistmoodi kui varasemad, sest pidime olema esimest korda kodust eemal. Ühest küljest on see kurb ning teisalt tore. Kurb, sest meil polnud võimalust olla koos oma pere ja sugulastega, ning põnev, sest õppisime tundma Austraalia jõulutraditsioone.

Meie peres on alati jõule peetud maal vanaema juures koos suure suguvõsa, jõuluvana ja kingitustega ning rikkaliku toidulauaga, kus on kindlasti esindatud suussulav jõulupraad, verivorstid, hapukapsas ja vanaema lihapirukad. Ideaalis kuuluvad eestlaste jõulude juurde lumesadu, särav kuusk, praksuv kamin ning hämar küünlaleek. Me ei kujutaks vist teistmoodi jõule ettegi, kas pole?

Austraallased seostavad jõule seevastu külma lõuna, grillimise ja mere ääres käimise või basseinis suplemisega. Nemad tähistavad jõule 25ndal detsembril. Päev algab kuuse alla jäetud kingituste avamisega. Jõuluvanaga nemad isiklikult ei kohtu ning kui oleme rääkinud, et meie peame kingi lunastamiseks luuletust lugema, laulupala esitama või mõne muu jõu või ilu numbri sooritama, teevad nemad seda kuuldes üllatusest suured silmad. Austraallastele tundub see väga uskumatu ja kummaline komme.

Kingituste avamisele järgneb neil kogu pere ja sugulastega ühine lõunasöök. Lauale pannakse kalkun, sink, mereannid ning magustoiduks jõulupuding või puuviljakook. Kui meie sööme jõulude ajal mandariine, siis neil on sellel hooajal mangod eriti maitsvad ja magusad. Oleme mangot siin nüüd maitsenud ja tõesti, oi kuidas see keele alla viib! Kui meie räägime soojast ja auravast jõulupraest, siis nende jaoks on vastupidi oluline, et toit oleks külm ja jahutav, sest siin on jõulude ajal suvi ning väljas vahetpidamata 35-40 soojakraadi.

Pärast lõunasööki suundutakse välja ning minnakse mere äärde või basseini suplema. Lapsed mängivad ja hullavad vees ning vanemad grillivad, vestlevad ning naudivad mõnusat päikselist ilma. Õhtupoolikul einestatakse taaskord ning siis süüakse austraallaste kommete kohaselt pigem sooje toite. Kõige tähtsam on jõulude ajal veeta aega koos oma pere ja lähedastega. Tundub, et see on igal pool maailmas kõige olulisem jõulutraditsioon.

Meil toimus kaks jõulupidu. Esimese korraldas meie tööandja GrainCorp. Tegemist oli jõulu- ja hooaja lõpupeoga, mis peeti lähedal asuva Walgetti linna spordibaaris. Kuna siin linnakeses elab vaid 2300 inimest, on üks toidupood ja kaks bistrood/baari, siis on valikuvõimalused uhke jõulupeo korraldamiseks üsnagi piiratud. Sellest hoolimata ootasime meie, eestlased, et kui on reklaamitud välja jõulupidu, mõnusat pikka lauda ja õhtusööki koos jõuluroogadega.

Tegelikkuses ootasid meid aga tol õhtul suure, ligi viiekümnelise seltskonna peale kolm kandikutäit snäkke. Lisaks sellele saime tasuta piiramatult kergemaid alkohoolseid jooke tellida. See oligi kõik! Kogu korraldus. Kavas ei olnud ei mingeid mänge ega muid ühiseid ettevõtmisi. Võite arvata, et selline jõulupidu ei valmistanud mulle, karsklasest Mairole ega üldse kellelegi eriliselt muljet. Oleksime eelistanud alkoholi asemel näiteks piiramatult tasuta piljardimänge.

Tühja ja koriseva kõhu leevenduseks tellisime bistroost endale ise süüa. Soodsamad toitlustuskohad pakuvad siin üldjuhul ainult ebatervislikke toite ja ega seegi spordibaar polnud erinev. Seega oli meie “jõuluroaks” tol õhtul pitsa. Minu austraallasest kolleeg Sally rääkis, et üldjuhul piirduvadki maakohtade jõulupeod sellega, et ettevõte teeb oma töötajatele tasuta joogid välja.

Veetsime õhtu oma kolleegidega jutustades, piljardit mängides ning muusika saatel tantsides. See on kõik väga tore, kuid jõulutunnet ei tulnud meil mitte kuidagi sisse.

Leidsime Mairoga Walgetti spordibaarist üheainsa kuuse ja pidime sellega lihtsalt pilti tegema!

Teise jõulupeo korraldasime töökaaslastega ise. Kuna paljud kolleegidest olid jõulude ajaks juba teele asunud, siis tähistasime jõule üheksakesi. Koos minu ja Mairoga olid seltskonnas kuus eestlast, kohalik austraallane, üks Kanada ja üks Iisraeli neiu. Eestlaste jõulukommete kohaselt pidasime oma jõulupeo 24. detsembri õhtul.

Tüdrukud hakkasid juba hommikul vara köögis möllama. Meie jõululaual olid esindatud traditsioonilised Eesti jõuluroad: ahjus küpsetatud sealiha, ahjukartul, hapukapsas, hapukurk, jõhvikamoos, sink ning magustoiduks šokolaadi-laavakook koos jäätisega. Kanada tüdruk, kes on elukutselt kokk, meisterdas meile mõnusa ja värske arbuusi-fetasalati ning oma vanaema retsepti järgi piparkoogimaitselisi küpsiseid. Iisraeli neiu pani omalt poolt lauale Hanukkah roa, fritüüritud maguskartuli, juurviljade ja munaga.

 

Meie kauni jõululaua ja dekoratsioonide autoriteks olid Eesti tüdrukud Angelika ja Triin. Suur tänu teile!

Imemaitsev šokolaadi-laavakook jäätisega.

 

Valmistasime kõik ühe kingituse ning nii said kõik jõuluõhtul endale ühe paki loositud. Saime Mairoga kingituseks palju magusat ning mina ühe väga armsa roosa jänkukõrvadega rätiku.

Õhtu jooksul klõpsitud polaraidkaameraga tehtud pildid. Palju toredaid mälestusi!

 

Mõtlesin detsembri alguses, et proovin endale natukenegi jõulutunnet tekitada ning panin telefonist jõululaulud mängima. Tookord see üritus vilja ei kandnud, vaid tundus pigem väär, umbes nagu kuulaks keset kuuma juulikuud jõululaule. Nüüd aga, olles ümbritsetud lähedaseks saanud inimestest seal hämaras jõuluhõngu ning auravaid jõulupalu täis ruumis, tekkis see tunne esimest korda.

Eestlased kurdavad alatihti, et jõulutunnet pole, sest õues on masendavalt hall ja vihmane. Meil siin ei olnud küll masendav ja külm, kuid avastasime, et jõulutunde tekitamiseks ei ole vaja lund ning ideaalset talveilma. Kui panna kardinad ette, küünlad põlema ning istuda koos oma lähedastega jõululauda, siis tekib jõulutunne iseenesest.

– Kaisa